Õhuniiskus
Suhteline õhuniiskus (r) ehk relatiivne õhuniiskus ehk suhteline niiskus on veeauru osarõhu ja samadel füüsikalistel tingimustel küllastunud veeauru osarõhu suhe.
Suhtelist õhuniiskust väljendatakse protsentides. Mida kõrgem on veeauru temperatuur, seda rohkem mahub veeauru ühikulisse ruumalasse. Temperatuuri langemisel, näiteks õhtul, hakkab suhteline õhuniiskus seega suurenema. Kastepunktiks nimetatakse temperatuuri, milleni õhk peab jahtuma, et saavutada maksimaalne suhteline õhuniiskus. Kastepunkti saavutamine on vajalik udu tekkeks.
Maksimaalne niiskusesisaldus e. küllastusniiskus (m) on veeauru hulk grammides, mida üks m³ õhku suudab maksimaalselt sisaldada antud temperatuuril.
Absoluutne niiskus (a) ehk absoluutniiskus on füüsikaline suurus, mis iseloomustab veeauru tihedust. Absoluutne niiskus on ühes kuupmeetris leiduva vee(auru) mass grammides (g/m³). Maksimaalne võimalik absoluutne niiskus sõltub temperatuuris: mida külmem on veeaur, seda vähem mahub seda kuupmeetrisse.
Kirjanduses nimetatakse absoluutset niiskust sageli absoluutseks õhuniiskuseks, kuid tuleb rõhutada, et õhk pole viimase definitsioonis oluline - absoluutsest õhuniiskusest saab rääkida ka juhul, kui keskkonnas teised gaasid puuduvad.
Suhtelist õhuniiskust kasutatakse meteoroloogias enam kui absoluutset õhuniiskust.
r = a ÷ m × 100, kus
r - suhteline õhuniiskus, %;
a - absoluutne niiskus, g/m³;
m - maksimaalne niiskusesisldus, g/m³.
Suhtelist õhuniiskust väljendatakse protsentides. Mida kõrgem on veeauru temperatuur, seda rohkem mahub veeauru ühikulisse ruumalasse. Temperatuuri langemisel, näiteks õhtul, hakkab suhteline õhuniiskus seega suurenema. Kastepunktiks nimetatakse temperatuuri, milleni õhk peab jahtuma, et saavutada maksimaalne suhteline õhuniiskus. Kastepunkti saavutamine on vajalik udu tekkeks.
Maksimaalne niiskusesisaldus e. küllastusniiskus (m) on veeauru hulk grammides, mida üks m³ õhku suudab maksimaalselt sisaldada antud temperatuuril.
Absoluutne niiskus (a) ehk absoluutniiskus on füüsikaline suurus, mis iseloomustab veeauru tihedust. Absoluutne niiskus on ühes kuupmeetris leiduva vee(auru) mass grammides (g/m³). Maksimaalne võimalik absoluutne niiskus sõltub temperatuuris: mida külmem on veeaur, seda vähem mahub seda kuupmeetrisse.
Kirjanduses nimetatakse absoluutset niiskust sageli absoluutseks õhuniiskuseks, kuid tuleb rõhutada, et õhk pole viimase definitsioonis oluline - absoluutsest õhuniiskusest saab rääkida ka juhul, kui keskkonnas teised gaasid puuduvad.
Suhtelist õhuniiskust kasutatakse meteoroloogias enam kui absoluutset õhuniiskust.
r = a ÷ m × 100, kus
r - suhteline õhuniiskus, %;
a - absoluutne niiskus, g/m³;
m - maksimaalne niiskusesisldus, g/m³.
Õhu niiskuse mõõtmine
Gaaside (s.h õhu), vedelike või tahkete ainete niiskust mõõdetakse niiskusemõõturi e. hügromeetriga. Lihtsaim hügromeeter on psühromeeter (foto 7), mis koosneb kahest termomeetrist, millest ühe mõõtekolb hoitakse märjana. Niiskuse väärtus määratakse termomeetrite näitude erinevuse põhjal.
Väikeste suhteliste niiskuste korral kasutatakse sageli piesoelektrilist niiskusemõõturit. Eri otstarbeiks võidakse kasutada ka kondensatsiooniniiskusemõõturit, tuumamagnetresonants niiskusemõõturit jt.
Tänapäevased elektroonilised hügromeetrid määravad suhtelise õhuniiskuse, mõõtes kondensatsioonitemperatuuri või elektrilise takistuse või mahtuvuse muutusi.
Gaaside (s.h õhu), vedelike või tahkete ainete niiskust mõõdetakse niiskusemõõturi e. hügromeetriga. Lihtsaim hügromeeter on psühromeeter (foto 7), mis koosneb kahest termomeetrist, millest ühe mõõtekolb hoitakse märjana. Niiskuse väärtus määratakse termomeetrite näitude erinevuse põhjal.
Väikeste suhteliste niiskuste korral kasutatakse sageli piesoelektrilist niiskusemõõturit. Eri otstarbeiks võidakse kasutada ka kondensatsiooniniiskusemõõturit, tuumamagnetresonants niiskusemõõturit jt.
Tänapäevased elektroonilised hügromeetrid määravad suhtelise õhuniiskuse, mõõtes kondensatsioonitemperatuuri või elektrilise takistuse või mahtuvuse muutusi.
Hügrograaf
Mehaaaniline seade õhuniiskuse kestvaks mõõtmiseks (foto 8)
Mehaaaniline seade õhuniiskuse kestvaks mõõtmiseks (foto 8)
Digitaalsed hügromeetrid
TFH100 (foto 9), vt. ka foto 4 ja 5 alajaotusest "Õhutemperatuur".
Hügrologerid
Rotronic Hygrolog vt. foto 6 alajaotusest "Õhutemperatuur".
TFH100 (foto 9), vt. ka foto 4 ja 5 alajaotusest "Õhutemperatuur".
Hügrologerid
Rotronic Hygrolog vt. foto 6 alajaotusest "Õhutemperatuur".
Õhu niiskuse mõõtmise põhimõtted loomaruumis
* Mõõdetakse looma kõrgusel.
* Ei mõõdeta otsese päikese-ja soojuskiirguse mõjupiirkonnas ning niiskusallikate (jooturid, sõnnikurennid vahetus läheduses.
* Ei mõõdeta otsese tuuletõmbuse mõjupiirkonnas.
* Aparaat olgu alati vahetus otseses kontaktis õhuga.
* Digitaalse seadme kasutamisel on mõõtmise kestus mõõtepunktis minimaalselt 3 minutit, kuni näidu stabiliseerumiseni.
* Mõõtepunktide arv sõltub loomaruumi suurususest.
Optimaalne õhu niiskus loomaruumides
Õhu kõrge niiskusesisaldus on üks sagedasemaid halva loomatervishoiulise olukorra põhjusi loomaruumides. Loomaruumi niiskusesisaldus sõltub paljudest erinevatest teguritest (ventilatsioon, küttesüsteemid, loomade asustustihedus, pidamistehnoloogia jms).
Optimaalne õhu suhteline niiskusesisaldus veiselautades jääb vahemikku 40 - 75%; sigalates 40 - 75% ja lindlates 60 - 70% (Veinla, 1987).
* Mõõdetakse looma kõrgusel.
* Ei mõõdeta otsese päikese-ja soojuskiirguse mõjupiirkonnas ning niiskusallikate (jooturid, sõnnikurennid vahetus läheduses.
* Ei mõõdeta otsese tuuletõmbuse mõjupiirkonnas.
* Aparaat olgu alati vahetus otseses kontaktis õhuga.
* Digitaalse seadme kasutamisel on mõõtmise kestus mõõtepunktis minimaalselt 3 minutit, kuni näidu stabiliseerumiseni.
* Mõõtepunktide arv sõltub loomaruumi suurususest.
Optimaalne õhu niiskus loomaruumides
Õhu kõrge niiskusesisaldus on üks sagedasemaid halva loomatervishoiulise olukorra põhjusi loomaruumides. Loomaruumi niiskusesisaldus sõltub paljudest erinevatest teguritest (ventilatsioon, küttesüsteemid, loomade asustustihedus, pidamistehnoloogia jms).
Optimaalne õhu suhteline niiskusesisaldus veiselautades jääb vahemikku 40 - 75%; sigalates 40 - 75% ja lindlates 60 - 70% (Veinla, 1987).